Kõrgepingeisolaatoreid kasutatakse peamiselt õhuliinides, alajaamades ja erinevates elektriseadmetes. Õhuliinides ühendatakse mitu ketta-- või kellakujulist-kujulist isolaatorit tavaliselt järjestikku, et moodustada "riputusisolaatori string", mis riputatakse torni ristharu alla, et riputada ja isoleerida erineva pingetasemega juhte. Pin-tüüpi isolaatoreid kasutatakse ka madalama pingega jaotusliinides. Elektrijaamades ja alajaamades kasutatakse postisolaatoreid peamiselt siinide ja elektriseadmete isolatsiooniks ja mehaaniliseks kinnitamiseks ning need on sageli seadmete koostisosad, nagu lahutuslülitid ja kaitselülitid. Viimastel aastatel on liitisolaatoreid õhuliinides üha laialdasemalt kasutatud tänu nende kergele kaalule, suurele mehaanilisele tugevusele ja suurepärasele vastupidavusele ülevoolule.
Töötavad isolaatorid vajavad regulaarset ülevaatust, et kiiresti tuvastada madala-väärtusega või null{1}}väärtusega isolaatorid. Peamised kontrollimeetodid hõlmavad nullväärtusega isolaatori testimist (66 kV ja rohkem), isolatsioonitakistuse mõõtmist (soovitatav on 5000 V megoommeeter; isolatsioonitakistus töö ajal peab olema suurem või võrdne 300 MΩ), vahelduvvoolu pingetesti ja isolatsioonipindade saasteainete soolade ekvivalentse tiheduse mõõtmist. Klaasist vedrustuse isolaatorite plahvatusomaduste tõttu ei teostata tavaliselt nullväärtuse, isolatsioonitakistuse ja vahelduvvoolu pingekatseid. Töö ajal spontaanselt purunevad isolaatorid tuleb viivitamatult välja vahetada.
Reostuse ülevool on isolaatori rikke peamine põhjus. Saaste moodustab niisketes tingimustes juhtiva kihi, mis võib põhjustada ulatuslikke{1}}piirkondlikke elektrikatkestusi. Pikse ülepinge on isolaatori sähvatuse sagedane põhjus. Mis puutub lindude kahjustustesse, siis lindude väljaheited võivad õhupilu osad-lühistada, vähendades isolatsiooni jõudlust.
Komposiit-isolaatoritel on nende väiksema vihmavarjude vahekauguse ja paindlike materjalide tõttu suhteliselt kõrgem lindude väljaheidete välklamp. Isolaatori vananemise põhjuseks on pikaajaline kokkupuude elektromehaaniliste koormustega, keskkonnategurid ja materjalile omase jõudluse langus. Muudeks põhjusteks on toote halb kvaliteet, mehhaanilised kahjustused ehituse või töö käigus ning ülepinge.
