Silikoonkummist isolatsioonimaterjalide dielektriline tugevus jääb tavaliselt vahemikku 15–25 kV/mm, mis teeb sellest ülitõhusa elektriisolaatori. Dielektriline tugevus sõltub mitmest tegurist:
Materjali koostis: puhtal silikoonkummil on paremad dielektrilised omadused, kuid täiteainete (nt ränidioksiid) lisamine võib suurendada mehaanilist tugevust või veidi vähendada dielektrilist tugevust.
Paksusefekt: õhematel kihtidel on üldiselt suurem dielektriline tugevus, kuid praktilistes rakendustes tuleb leida tasakaal mehaanilise kaitse ja isolatsiooninõuete vahel.
Keskkonnatingimused: kõrged temperatuurid või{0}}kõrge sagedusega elektriväljad võivad jõudlust halvendada, kuid silikoonkumm jääb stabiilseks vahemikus -50–200 kraadi, mis on parem kui paljud orgaanilised kummid. Silikoonkummi eelised hõlmavad ka suurepärast ilmastikukindlust, UV-vastupidavust ja keemilist korrosioonikindlust, mistõttu sobib see välistingimustes kasutatavate kõrge-pingeisolaatorite, meditsiiniseadmete juhtmete ja uute energiasõidukite komponentide jaoks. Näiteks kõrgepingekaablites takistavad silikoonkummist isolatsioonikihid tõhusalt osalist tühjenemist ja pikendavad kasutusiga.
Lisaks võimaldab selle paindlikkus keeruka kujuga kapseldamist, samas kui selle mittetoksilised omadused vastavad meditsiini- ja toidukvaliteedi{1}}standarditele. Kokkuvõtlikult võib öelda, et silikoonkummist on oma tasakaalustatud dielektriliste ja füüsikaliste omadustega saanud kaasaegses tööstuses asendamatu isoleermaterjal, mis sobib eriti hästi valdkondadesse, kus töökindluse ja keskkonnaga kohanemise suhtes kehtivad ranged nõuded.
